Apr 6, 2010

Eneli tutvustab ennast


Tere! Olen käsitöö juurde jõudnud väga loomulikku rada pidi.Alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama! Nagu enamus lapsi, ei suutnud ma kooli käsitöötunnis kahte paari sokkigi kududa ja minu esimesed õmmeldud püksid, jäid kanga vähesuse tõttu, ilma ühe tagumise pooleta. Veel tuleb meelde mitu poolikuks jäänud tööd. Meie käsitööõpetaja oli "õp. Lauri" tüüpi, kes julgustas, et kui tervet ei jõua-tehke pool!
Elu, aga sundis tol ajal ise tegema asju, kui tahtsid omale uusi pükse-seelikut-kotti, kaubanduses lihtsalt polnud midagi huvitavat saada.
Sellisest ise pusimisest tekkis ajapikku juba ka kogemus ja julgus. Nii panin ma ennast jälle ja jälle proovile uute ettevõtmistega. Kui mu esimene tütar sündis, otsustasingi, et lõpuks on laps ju vanemale õpetajaks ning ma õppisin kannatlikkust. Kudusin sokke- ja mitte enam ühekaupa. Proovisin kampsuneid, ise veel mõtlesin, et kui suurt ei jõua, alustan laste suurustest.
Olgu mainitud, et mul on suur ja põnev perekond. Olen teist korda abielus ja mul on 4 tütart.Koos uue abikaasaga on mu pereks saanud ka tema 3 poega, kes aeg-ajalt täiendavad meie naisväge. Nii on saanud mu "käsitöömaaniad" konkreetsed tarbijad.
Ühel eluetapil otsustasin ennast täiendada ja õppisin "Sõrmkübara" õmbluskoolis õmblemist. Tegin lõputööks enda jaoks keerulised ruudulisest kangast püksid ja karvase jaki kootud varrukatega. Kel huvi õmblemist õppida soovitan uurida http://www.sormkybar.ee/ .
Olen alati imetlenud lapitehnikat ja ei saanud aru, kuidas on võimalik sellist hunnikut kangatükke kokku panna. Üks asi on õmmelda riideid ja hoopis teine kangast-riideid lõikuda juppideks ja siis jälle uuesti kokku õmmelda. Ja oligi tekkinud uus väljakutse! Sukeldusin lapitehnikasse. See on võlumaa, kus fantaasial pole piire! Küll tulevad appi väikesed nipid, mida oleks hea teada, et vältida palju lolli tööd. Nii nagu mina sellega algust tegin :)
Tundus, et tektiil on mind vallutanud. Tahtsin minna sügavamale , juurte juurde tagasi. Nii ma leidsin ennast Viljandi Kultuuriakadeemia täiendõppe muinastekstiili kursusele registreerumas.
Selle koolituse käigus tekkis mul tõeline aukartus esivanemate suhtes. Ma mõistsin, kui palju pidi vaeva nägema ja kogukonnas koostööd tegema kanga saamiseks. Kui lihtsate vahenditega on võimalik luua keerulisi sõnumitest pakatavaid vöid. Kui ilusad ja edevad on naised läbi aegade olnud. Mehed muidugi ikka ka! Sain aru, et nii pole see ainult eestlastega vaid sellised me inimesed olemegi. Tutvusin ja proovisin kõladega kudumist,nõeltehnikas kudumist, vaselisi keerutada, paela punuda,lõnga kedrata kedervarrel ja püsttelgedel kududa.
Tänasel päeval osalen projektis "Käsitööga Tööle2" Tartu grupis. Loodan saada piisavalt kogemusi ja oskusi oma käsitööhuvi rakendamisel ettevõtlusse.
Alates sügisest 2009 on Põlva Talurahvamuuseumisse Karilatsi kokku käinud väike grupp naisi, keda ma juhendan kõladega kudumisel. Eeloleval suvel on plaanis muuseumiga koostöös teha mõned avatud töötoad, kus külastajad saaksid osaleda.
Käsitööga Tööle projektis osalejatega on tekkinud soe ja mõnus koostöö MTÜ Tuleloo näol, kes tegutseb Eesti Rahva Muuseumi juures. Minu pähe on tekkinud palju ideid ja plaane, mida tahaks ellu viia...






















2 comments:

  1. Eneli, nii tore on, et oled oma paljude tegemiste kõrvalt võtnud ka blogi pidama hakata. Ja need lapitööd, hull tegemine ju, see-eest kestavad põlvest põlve. Igatahes nagu näha, olen Su fänn!

    ReplyDelete
  2. Aitähh Heli! Sinul alati jagub kiitvaid sõnu. Minagi olen armunud Sinu tegemistesse. Innustavad on nad kohe väga!

    ReplyDelete